Riima Randviiru särav portselaniaed

Riima Randviir

FOTO: Irina Mägi

Lisaks Riima Randviirule võtab külalisi vastu soojast suvepäikesest rammestatud Voldemar Randviir, lihtnimega Vollu, kusagil aiasügavustes toimetab Ülo Randviir ja keda me sel korral kahjuks ei kohtagi, on Elli Randviir. Selgituseks siis niipalju, et kõik eelpool mainitud tegelased – Riima mõistagi väljaarvatud – on Uisu talu kassipere.

Nad on vägagi leplikud ja harjunud, et siia õue peale alatasa suuremaid või väiksemaid seltskondi satub. Siin aias võib kohata vägagi rahvusvahelist seltskonda. Riima tütar on õppinud Ida-Aasia keeli ja kultuure ja nii on selle aia üles leidnud isegi jaapanlased. Rääkimata saarlastest-eestlastest. "Eesti inimesele meeldib näha, kuidas teine eesti inimene elab!" naerab perenaine. "Kõigil pole ka seda finantsi, et sõita aiareisile Inglismaale. Või Hollandisse." Ega sellest olekski suurt abi, sest sealne kliima on ikka natuke teisem kui meil. Kuigi Saaremaal polegi see erinevus nii märgatav. "Siin saab paljudele taimedele saatuslikuks pikk külma ja märja koosmõju."

Voldemar.

FOTO: Irina Mägi/Saarte Hääl

Ülo.

FOTO: Irina Mägi/Saarte Hääl

Portselaniaed oli avatud aedade päeva raames tänavu huvilistele uudistada peale väikest pausi. "Tegelikult on see aed tasulisena avatud kogu aeg," ütleb perenaine. "Ma olen neljal viimasel aastal olnud sel ajal tööl. Ma ei ole lihtsalt jõudnud seda aeda viia sellisesse seisu, et julgeks siit väravast külalisi puhta südametunnistusega sisse lasta. Kuigi mul on selline vaba ja justnagu unustusehõlma jäetud muljega aed, siis natuke hoolt ta ikka tahab. Ja kui sul ikka ei ole kuu aja vältel üldse aega, aga juunikuu on selline väga intensiivne rohu ja kõige kasvamise kuu, siis sa kohe puhtfüüsiliselt kuidagi ei jõua. Sel aastal ma loobusin juunikuisest tööst ja nii sai ka aiavärava avatud aedade päeval lahti teha."

Riima on sünnipärane muhulane, kelle tänaseks koduks on tema vanaisa ja vanaema Vaike ja Edmund Uisu 1962. aastal ostetud maja. Pärast ostmist tehti kunagisest talumajast "moodne kuubik", nagu Riima ütleb. "See oli vist mingi eraldi projekt lausa. Muhus on selliselt ümbertehtud maju palju ja mul on selline äratundmise rõõm olnud üsna mitmes majapidamises. Lähed uksest sisse ja – oo! täpselt nagu meil! Kõigil oli siin selline ühine moodne lähenemine: rehealuse osa läks minema, juurde ehitati lameda katusega veranda. Kõike, mis rehalsest järele jäi, kasutati ehituseks. Vanaema Vaike kinkis selle maja mulle, kuna lastel olid kõigil juba omad kohad olemas. Meie oleme nüüd omakorda renoveerinud seda vanaisa-vanaema projekti, aga ikka on veel kõik pooleli, puudu on rõdud ja terrassid. Lameda katusega veranda siiski jäi." Eriti silmatorkav on üldist Muhu rookatuselist miljööd arvestades siinne nägus kivikatus. "See sündis puhtalt praktilistel kaalutlustel – kivikatus oli lihtsalt odavam!"

Silmatorkav on üldist Muhu rookatuselist miljööd arvestades siinne nägus kivikatus.

FOTO: Irina Mägi/Saarte Hääl

FOTO: Irina Mägi/Saarte Hääl

Aed on Riima "laps": "Vanaema aegadel, minu lapsepõlves olid siin, kus praegu on lillepeenrad, kartulivaod silmapiirini ja loomapeedi vaod köögi akendeni välja. See on see, mida ma mäletan. Kõik oli enamasti tarbeaia all. Oli vaid üks kaevutee peenar." Kõige selle juures on üks suur pluss ka – ilmselt on siin ka enne kuuekümnendaid põldu peetud: mulda on palju ja kive on vähe. Ja kui on, siis raudkivid, mitte paas ning valdav osa neist kividest on leidnud endale tänaseks aiakujunduses uue koha.

Portselaniaia nimel on oma selgitus ka. "Kui mina tänu Vahtra Sulevile Muhu avatud aedadega liitusin, oli juba olemas Elle Otsa Rohtaed, Sulevil endal oli Seitsme Tuule aed... Mõtlesin, et mul peab ju ka mingi aed olema? Mingi nimeline. Ja kuna ma maalin portselani, siis nii see aed endale nime saigi. Liitsin kaks asja kokku, millega ma tegelen; kahest hobist on saanud töö." 

Kas aed on ka inspiratsiooni allikas? Riima ütleb, et võib-olla kahjuks, võib-olla õnneks, aga ta purustab need üsna levinud suure kunstniku kunstiloomingu sünnimüüdid, et kogud looduses inspiratsiooni või näed midagi unes ja siis kargad öösel kell kolm üles, haarad pintsli ja kukud looma... Argipäev on tegelikult selline, et istud laua taha ja hakkad tegema, sest on vaja teha. "Ja mina ei pea end maalijaks, vaid pigem nõude kujundajaks. Mul endal on nõrkus ilusate nõude vastu ja maalimine on lihtsalt üks nõude kujundamise viise. Alati ei peagi neid üleni õisi või roose täis maalima, sa võid kasutada ka ainult ühte värvi, aga see kõik on tehtud nii, nagu sa ise tahad."

Riima tunnistab, et avatud aedade päeva puhul kaetud kohvilaualt leiab hetkel küll suuremalt jaolt teiste kujundatud nõusid, sest "väikseid 200 ml tasse polnud enda loomingust võtta!" Oma loodust näitab Riima üht lemmikut – artišokidekooriga tassi. "Paljud ütlevad selle kohta käbi!" Toorikutena kasutab ta paksu Poola portselani. "Hiina kerge läbikumava õhukese portselani puhul me, maalijad, jääksime küll oma maalitud taieste otsa istuma, sest neid saaks endale lubada vaid vähesed. See oleks lihtsalt nii kallis."

Lisaks oma loomingule on Riima kiindunud Tarbeklaasi seitsmekümnendate aastate toodangusse ja TEKT-i (Tallinna ehituskeraamika tehas – T. K.) keraamikasse.

Tassid üle vaadatud, suundume aiaringkäigule. Ühena esimestest taimedest hakkab silma... nõges! "Nõges on minu aias väga teretulnud. Minul on teadmine, et kirjud liblikaröövikud söövad reeglina kõrvenõgest. Ja nii on mul liblikad kogu aeg aias! Mul on siin palju liblikate ja mesilaste lemmiktaimi – kõik, mis on erk ja lõhnab, meeldib neile." Kui juba jutt röövikute peale läks, jõuame veel ühe igale aiapidajale tuttava ja olulise teemani. "Minu aed on juba kuues aasta täiesti mürgivaba. Selleks aga pean hoolitsema, et mul oleks aias oma töömeeskond, oma abijõud. Ja need abijõud ei armasta väga ülehooldatud aeda. Abijõud tahavad looduslikke nurgakesi, kus elada." Ehk siis siilid, konnad, putukad ja muu elustik. Varjuaia taimede juures kasutab Riima lehemultši, mis on lisaks ka hea niiskuse hoidja. 

"Ja mul on aias palju linde, ma toidan neid kevadel nii kaua, et olla raudpolt kindel, et nad on ka oma pesad minu aeda teinud. Siis on ka kahjuritõrje garanteeritud. Nad ei jää lõputult sinna söögilauda käima, sest kui ikka hakkab see pesapunumine ja pulmatrall, siis võid sa ise sealt söögilaualt süüa, neil pole enam aega," naerab aia perenaine.

Lavendel on üks liblikate ja mesilaste lemmiktaimi.

FOTO: Irina Mägi/Saarte Hääl

Kui eesõu on tihedama istutusega, siis tagaaia osas – kunagisel kartulimaal – on palju ruumi ja valgust. Tasapisi liiguvad peenrad ikka siiapoole ka.

Aias on ka tiik, mis Riima sõnul on küll pigem veevõtu- ja lindudele joogikoht. Vee hoiavad sillerdavalt puhtana vesiroosid.

Vesiroosid.

FOTO: Irina Mägi/Saarte Hääl

"Mulle meeldib selline segaistutus – kui püsikud ära õitsevad, jäävad põõsad ja kõrrelised. Läbi aasta peab ikka midagi vaadata olema. Tihe istutus, multšitud peenrad ja teadlik vaba kujundusstiil moodustabki sellise naudiskleva ja maalähedase keskkonna, kus rohitakse ja niidetakse ainult äärmisel vajadusel. Mo aed kinnitab ikka nädala kuni kaks täiesti iseseisvalt olla."

Keset aeda on uhke ja ilmselt Muhu ainuke nii suur kaktuste peenar, tegelikult on need siiski suveks õue kupatatud toalilled. "Suvitajad," ütleb Riima nende kohta. "Mul on aias üks päris viigikaktus ka, kes elabki talve õues üle. Kevadeti näeb ta üsna õnnetu välja, aga siis ajab end vett täis ja elab rõõmsalt edasi."

“Suvitajad”.

FOTO: Irina Mägi/Saarte Hääl

Tarbeaed on ikka ka olemas. "Tilluke," täpsustab Riima. "Me oleme siin praegu abikaasaga kahekesi, lapsed on kõik lännu ja palju meie siis tarbime. Kartulit-porgandit pole ju mõtet tänapäeval enam ise kahele inimesele kasvatada. See on nii odav poest osta. Ja kartulikasvatusega kaasnevad (mets)sead!" Riima viitab aia ääres põõsaste vahel vaevu märgatavale võrgule. "Abikaasa kinkis mulle üheks sünnipäevaks põdravõrgust aia koos kõrvarõngastega. Ma kaua aega jaurasin vastu, et ma ei taha elada nagu kana võrgus, see võrkaed tundus lihtsalt nii õudne. Aga kui ikka sead käivad seitse korda suve jooksul muru üles võtmas, tunned põdravõrgust juba siirast rõõmu."

Armsalt koduse ja mitmekesise aia sünni kohta Riimal ühest selgitust ei ole. "Huvi peab olema, peab teadma ja tundma taimi. Ma ei ole taimekollektsionäär, ma pigem olen emotsioonilooja ja taimed on üks osa sellest. Aed peab pakkuma rahu ja loomisrõõmu. Olema kooskõlas pere elustiiliga ja sobituma maja välisfassaadiga. Kui kõik need tingimused on täidetud, siis tekib eriline harmoonia, mida tunnetavad ka aia külastajad."

Portselaniaial on oma hing ja hingus, see on ühtaegu õrn ja kirkalt kirev. Nagu portselan. 

Tagasi üles