Pille Tänak: see aed on minu elu!

Pille Tänak Foto: Irina Mägi/Saarte Hääl

Selle suve avatud aedade päeval jõudis Oma Kodu ka Mätasselja küla Tohvri tallu kaema Pille ja Andrus Tänaku koduaeda.

Pille ütleb, et vaatamata sellele, et maja oli ostmise hetkeks seisnud poolteist aastat tühjana ning hoone ümbrus oli parasjagu nõgeseid ja võsa rinnuni täis kasvanud, võlusid teda siinne vaikus ja rahu. "Mets oli siinsamas. See kõik oli kohe algusest saati nii oma, nagu ma oleksin kogu aeg siin elanud."

Ees ootas kolm aastat tõsist tööd, enne kui kogu suur territoorium hakkas ilmet võtma. Praegu on seda loomulikult isegi raske ette kujutada. Ainuüksi kartulimaalt sai kokku korjatud kümne kärutäie jagu orasheinajuuri. "Kaevasin õhtuti pärast tööd hargiga niikaua, kuni oli valge." Nüüd on seis selline, et ülemäära palju polegi vaja rohida, vaid üksikud maltsad, mille seeme on peenrasse sõnnikuga sattunud, tuleb välja kitkuda. Siinkohal täpsustab Pille, et ühegi peenra rajamisel pole ta grammigi mürke kasutanud. Endise aianduspoe müüjana pidi ta inimestele ikka sellist kraami soovitama, sest küsiti. Aga ise on ta selle kasutamise patust prii. Üks ostetud Raundup´i purk läks sama targalt, nagu ta ostetud sai, ohtliku jäätmena prügimäele. "Lihtsalt käsi ei tõusnud seda kasutama!" 

Aga kuidas siis saab? Kasvõi see aednike üks põhimure – floksidele (korrektne oleks öelda leeklill – T. K.) kipub peale tulema hahkhallitus. Pillel on selle kohta oma teooria – see olevat pigem uute aretatud sortide probleem, vanade talusortide puhul seda muret pole. "Tänapäeva-aretus hallitab, aga vanadel talusortidel pole vahet, kui palju niiskust või kuivust on. Rohelise seebiga saab seda protsessi küll aeglustada, aga päriselt ära ta seda hallitust ei võta. Floks ei tohi kuiva saada, aga teda kogu aeg piisavalt kasta lihtsalt ei suuda. Kui ta on korra, kasvõi ühe päeva jäänud kuiva kätte, tuleb kohe hallitus peale."

Foto: Irina Mägi/Saarte Hääl

Foto: Irina Mägi/Saarte Hääl

Aia kujundusidee kohta ütleb perenaine, et oluline on võimalus peenralt midagi ka suhu pista. "Palju peab olema söödavaid asju. Isegi lillepeenras võib olla midagi sellist, mõni põõsas, mille mari näiteks süüa aitab. Ja värviküllust peab olema! Mulle meeldivad hästi kirjud peenrad, palju värve peab olema. Mõni võib-olla ütleb, et nii ei sobi, aga mulle meeldib." Pille lisab, et tal ei ole ka niipalju ruumi, et saaks ilu- ja tarbeaia raudselt lahus hoida või midagi kuhugi "ära peita".

Aiamaal on turbapeenras võimsad aiamustikad. Sellega seoses ütleb perenaine, et oma panuse aia edendamisse on andnud ka linnud. Nende toodud seemnetest kasvab siin-seal mustikate vahel nii iluõunapuid, pihlakaid, kontpuid kui ka arooniaid. "Linnud on toonud isegi kohalikku kadakat!" Selle kohta olevat isegi termin olemas – linnukujundusaed. Lindude aialembusel on üsna lihtne põhjus  – kui perenaine jätab igal aastal saagist selle viimase lõpu lindudele, ju neile siis meeldib midagi ka vastukaubaks tuua.

Lisaks lindudele käivad aias aeg-ajalt kostil nii mägrad, metskitsed kui ka hirved. "Mulle ei meeldi igasugused tarad, seepärast pean nüüd sinna metsa alla hakkama tihedat kontpuuhekki kasvatama. Teen sellise elava tara. Loom sealt naljalt läbi ei tule."

Aia kujundamisel meeldib perenaisele vaheldusrikkus. Nii ongi siin kõrvuti maasikapeenar ja kuusepeenar ja männipeenar. Sellel on oma kindel mõte ka: "Ma ei pane taimi kohe kindlasse paika, kasvatan neid siin aasta, et näha, kas ikka läheb kasvama. Ja alles siis viin nad oma õige koha peale. Üldjuhul on mul taimi ostes kindel pilt silme ees, kuhu ja mis läheb."

Foto: Irina Mägi/Saarte Hääl

Foto: Irina Mägi/Saarte Hääl

Pille näitab oma päris uut peenart, mille rajamisel on juba üksjagu vaeva nähtud. Kuna pinnas on siin puhas liiv, tuleb peenra alus sellest tühjaks tõsta ja usinasti reoveemulda asemele tuua. "Kui see liiv suvel ära kuivab, läheb kohe kuumaks ja küpsetab kõik taimed ära. Kevadeti ja sügiseti on õue pool kimbutamas jälle liigniiskus. See läheb iga aastaga hullemaks. Kevadel on vesi lausa pahkluuni. Mõned taimed tulebki sealt ära tuua ja siia uude peenrasse ümber istutada. Kõik sõltubki sellest, kus milline pinnas on."

Maja seina ääres on oma maa pealt korjatud kividest tehtud tore külv, et vihmavesi seinu täis ei pritsiks. Samas suvel peavad peenrad leppimagi vaid sellega, mis "taevataat annab". "Ma ei ole lilli kastnud muul ajal kui pärast istutamist, et nad korralikult juurduksid. Enamat lihtsalt ei jõua."

Aed on iseenesest päris suur. "Me võtsime ükskord aega – ühe päevaga käib kõik üle. Sellise põhjalikuma töö – puhastamine, väetamine, tagasilõikus – teen ma kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Suvine hooldus on vaid peenra servade tegemine." Pille lisab, et see aed on valminud pere koostööna ja väga suure panuse on andnud abikaasa Andrus. "Nii mõnigi algatus tuleb temalt, et sinna võiks istutada või peenra rajada. Temalt tuli ka mõte, et metsast võiks kujundada pargi, et seal saaks jalutada ja nautida metsa vaikust. Tütred Aili ja Lucia on abiks niitmisel ja peenraäärte tegemisel ja rohimisel."

Ja kokkuvõttes on Pille oma aiaga rahul: "Iseenda jaoks ma seda ju teen ja ma naudin seda!"