Kasside ajutine kodu Nurrunurk Audlas

Mõni aeg tagasi sai koduta kasside ajutine kodu nimega Nurrunurk aastaseks. Kui eelmise aasta lõpul Nurrunurgas külas käisime, oli seal nurrujaid üks jagu palju, hetkel on oma kodu ootamas umbes 120 (!) looma, neist kassipoegi kuuekümne ringis...

Kuna elanike puudust pole, jäid esialgu loomadele mõeldud pinnad kitsaks ja aastaga on ruume juurde tehtud. Endise kaupluse vanadesse abiruumidesse on välja ehitatud mõnusad toad, kus hulk erinevat kirja-karva kasse oma uut kodu ootab. "Tegime siia suured puurid, et kui on terve kassipere, saavad nad siin koos olla ja mängida. Järgmisel kevadel, ma mõtlen, et me teeme siia sellise akna, mis käib lahti, ja õue poole teeme puurid. Siis saavad loomad ka väljas käia," räägib hoiukodu perenaine Tuula Pennanen.

Suveperioodiks ehitati puurid ka välialale. Et kutsumata külalised elanikke nuuskima ja häirima ei pääseks, on puuridel turvaalaga kahekordsed seinad. Kaapimisjäljed puuri nurgas annavad tunnistust, et pigemini kiputakse seest välja kui väljast sisse. Üsna loomulik ja loomalik ju. Kui ilmad külmemaks lähevad, kolivad nurrulised-vurrulised siit mõistagi tuppa.

Nurrunurga asutaja ja perenaine Tuula vaieldamatu lemmik on sabata kass Sami. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Üks esimesi elanikke õuepuuris oli kuue- ja poolekilone Mömm. "Ta oli meil selline "karupoeg", et kippus pissima kohtadesse, kuhu ei peaks. Nüüd on temal ka hea, võib pissida, kuhu tahab!" Kui palju see ehitus maksma läks, Tuula ei ütle. Ainult naerab küsimise peale, sõnades, et sellest me ei räägi. Mis äraseletatult tähendab, et lõviosa kogu sellest kassimajandusest elab ja laieneb ikka tema isiklikul rahakotil. "Meid toetavad Saaremaa ja Muhu vald, ma olen neile väga tänulik." Nende summadega saavad põhiliselt kaetud loomaarsti kulud. Mõistagi on siin kõik loomad steriliseeritud ja kastreeritud.

"Hull ongi see, et inimesed ei saa ikka veel aru, et soovimatuid kassipoegi on võimalik vältida," ütleb Nurrunurga töötaja Anu Lember.

Nurrunurga töötaja Anu aitab loomadel silma peal hoida. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Uues osas elab ka üks nn hotellikass, silmnähtavalt solvunud ilme ja ülimalt peene nimega must kassivolask, kelle šveitslasest omanik on parasjagu reisu pääl. Tema on Nurrunurga kostil juba teist korda ja tänaseks olnud siin ligi kolm nädalat. Umbes nädalajagu veel, siis tuleb pererahvas tagasi ja kiisu saab ka jälle oma koju. Mitte kõigil ei lähe aga nii hästi. Üsna mitu looma on siia sattunud vägagi lihtsal põhjusel – kui loom elab kauem kui tema peremees, ei jäägi muud üle kui siia tulla. Nii ootab oma ellu uut võimalust Kuressaarest pärit suur punasekirju kolmeaastane poiss Oxton. Esialgu veel üsna kartlik, eks uus olukord tahab harjumist ja kui turjal on veel selle Oma Inimese pai nii selgelt meeles, ei tahagi kedagi uut ligi lasta.

Huvitaval kombel polegi vanus uue kodu leidmisel see kõige peamisem, võetakse nii noori kui ka vanemaid kasse, põhiliselt huvitab inimesi loomade sugu ja värv. Nn musta kassi kuu (üle-eestiline aktsioon, kus musta värvi looma sai võtta endale vaid 1 euro eest) ühelegi Nurrunurga elanikule kahjuks oma kodu ei toonud. "Kirjud kassid lähevad väga hästi," märgib Tuula.

Äärmiselt solvunud ilmega nn hotellikass. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Vaadake meid, vaadake meid, vaadake meid... Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Eks see oma uue lemmiku valimine ongi üks keeruline küsimus – iga võre tagant vaatab vastu kaks niisket silma ja kui veel üks eriti halehäälne "njauuuu" ka käiku lasta, on inimene püsti hädas. Keegi külastajatest olla teinud nii, et istus piltlikult öeldes põrandale maha ja ootas, milline loom kukile ronib, ehk siis lasi loomal ennast valida. Tegelikult väga õige mõte. Siinkohal tuleb märkida, et mina olin Nurrunurga kassipere hulgas populaarne just täpselt nii kaua, kuni jagus Tuula antud vorsti. Kuigi tõele au andes olid minust kõige enam huvitatud kaks siinset n-ö invaliidi – ühe silmaga ja ühe kõrvaga kass. Siin on ka üks ilma sabata loom, aga Sami tähelepanu kuulub ainult perenaisele ja minu meelest on see kiindumus absoluutselt vastastikune.

Kui Nurrunurgas on midagi, mis aastaga muutunud ei ole, siis on see külalislahkus nii loomade kui ka neid uudistama tulnud inimeste vastu. Jätkuvalt on päevakajaline ka üleskutse, et kui kellelgi juhtub üle olema äraväsinud voodilinu ja madratseid, võib neid alati lahkesti siia pakkuda. Ja loomatoit kulub ka ära. Kui mänguasju juhtub üle olema, sobivad needki. Õnneks aitajaid on. Kes käib sagedamini, kes harvem. Pererahvas meenutab, et enne valimisi käidi siin isegi lausa räimeämbriga külas...

Ööpäevaringselt saab kasside tegemisi jälgida veebikaamerast.

"Siin ma nüüd olen... ja ma olen rahul," ütleks nagu iga teine kass. Aga kas on? Kes neid kassi mõtteid teab...

Nurrunurk on nende kolmeteist tegutsemiskuu jooksul ajutist kodu pakkunud 241 kassile ja siit on endale uue kodu leidnud 125 looma.

"See on nii hea tunne, kui näed, et sinu unistus saab teoks!" ütleb Tuula.

"Aga kui te ükskord ära väsite?" küsin. "Eks kõigepealt abikaasa ja siis lapsed võtavad üle," on Tuula optimistlik. "Nemad saavad aru ja toetavad mind." See kõlab nii veendunult, et vähemasti lähitulevikus võivad siinsed Nurrud üsna rahulikult elada ja oma päris koju jõudmist oodata.

Võta mind endale, palun! Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl