Undu (saksapäraselt Undo) endine karjamõis on see koht, kuhu me augustikuu alguses ühel kenal laupäeval sõidame. Sellel kohal on oma pikk ja vägagi keerdkäiguline ajalugu, mis vääriks vaat et omaette lugu. Enne riigistamist kuulunud see Oti mõisa viimasele omanikule Aderkasile. Sellest ei saa paraku järeldada, nagu oleks Illar Noot tolle aadliku järel-järel-järeltulija. “Kahjuks mitte,” naerab Illar seepeale.

“See koht läks pärimise teel minu esivanemate kätte. Märtsis 1938 suri viimane omanik Pauline Allik (Truuvert), apteeker Friedrich Alliku naine. Lapsi neil polnud ja vara jagati nii, et Paulinele jäi Undu ja mehele Sikassaare mõis. Tal oli vist seal linnalähedal veel mingeid maid. Nagu selliste asjade puhul ikka, ega ilma kohtuvaidlusteta saanud. Pärijate hulgas olid minu isaemapoolsed sugulased Ekaterina Noot ja Nikolai Martinson, kes sõja ajal läks ära läände. Jutud käivad, et Belgiasse. Kohtuasja aitas lahendada üks Tallinna vandeadvokaat Otto Pukk. Mul on alles tema saadetud kiri meie emapoolsetele sugulastele, milles ta selgitab, mis õiguse ja seaduse alusel peaks minu vanaema poole sellest karjamõisast endale saama.

Muinsuskaitseameti inventeerimisdokumentidest saab lugeda, et umbes täpselt 7. juulil 1977 olid siin alles veel “lauda varemed ja ehituslikult talumaja meenutav peahoone” (Allikas: Kultuurimälestiste register, Juhan Maiste – T. K.).
Muinsuskaitseameti inventeerimisdokumentidest saab lugeda, et umbes täpselt 7. juulil 1977 olid siin alles veel “lauda varemed ja ehituslikult talumaja meenutav peahoone” (Allikas: Kultuurimälestiste register, Juhan Maiste – T. K.). Foto: Erakogu
Kommentaarid
Copy