Nojah, küllap mõtleb nii mõnigi kandideerija kah enam-vähem nii. Siiski tean, et suurem osa minu konkurentidest loodab valituks osutudes peamiselt maksuametnike kogutut „õiglasemalt“ ümber jagada. Muidugi tuleb omavalitsuses ka ressursside jagamisega tegeleda, kuid eelkõige tuleb ressursse ja võimalusi luua. Tuleb luua olukord, kus inimesed saavad oma valikud ise teha. Kellelegi etteheiteid tegemata tuleb tunnistada, et Eesti riigis on ikka veel paljugi, mis on endistest aegadest pärit – kus riiklik ettehoole just kui võtab inimeselt vastutuse ja püüab inimest autoritaarse riigikorra kombel juhtida. Kui nii, siis miks meile üldse oma ja vaba riik?
Saaremaal on asjad võrdlemisi hästi edenenud. Hästi-halvasti hindamiseks võrdleme end naabriga või kellegi sarnasega, võrdleme oma olukorda eilse ja üleeilsega, kõige tähtsam on võrrelda tulemust seatud eesmärgiga. Ainult tulemust esialgse eesmärgiga võrreldes saame otsustada, kas valitud vahendid ja võtted olid õiged, ka tegutsesime piisavalt tõhusalt, kas plaan ja koguni eesmärk olid üldse mõistlikud? Teostatavad? Vajalikud?
Valimiste künnisel soovin, et kõik mõtleksid, mida igaüks meist tegelikult tahab ja vajab. Sellist, mida saab ka teoks teha, mida saab järgneva nelja aasta jooksul jälgida ja mõõta ning võrrelda, olgu siis varasemaga, naabriga, kuid kõige tähtsam – teoks tegemist seatud eesmärgiga.
Praeguses ametis kaitseministrina tegutsen Eesti kodanikuna, kuid eks mõtlen ikka saarlasena.
Korrakaitse, riigikaitse, isiklik ja kodukandi turvalisus ning meie kõigi tervis – see on kõik üks mõtteviis. Mõtlen saarlasena, sest kuigi ma pole meremees, on Jüri Tuulik Abruka ilusa keelekujundi „meretagune asi“ meie teadvusse jäädvustanud, eks see ongi ju saarlase mõtteviis ja Eesti on peaaegu sama suur mereriik kui Saaremaa. Saarlasena mereliselt mõeldes on üks minu lemmikkujundeid vana Hiina tarkus, et näljasele tuleb anda õng, mitte kala.
Mis tähendab, et valituks osutuna tegelen nagu seniseski elus meile kõigile võimaluste loomisega, mitte valijate eest otsustamisega – pakun õnge, mitte kala. Jah, kel elus kehvemini läinud – temale tuleb kala koju kätte viia ja äragi rookida, kuid kõiki teisi tahan ma tegudele innustada, koostööle kutsuda, mõtlema ja mõtteid teoks tegema ärgitada. Seda lubadust saate kaaluda minu senise tegevuse hindamisega, mil Tallinnas riigiasjadega tegeledes kodukandi ülesandeid täie jõuga täitsin ja tulemusi häbenema ei pea.