KALLE LAANET &#10217; Miks?

Miks?

Mida kauem kodust ära oled, seda rohkem koju igatsed ja seda parem ja toredam kodu tundub. Mõnikord tekib kodust eemal olles uusi ja häid mõtteid, mida kõike saaks ja peaks kodus tegema, et parem saaks. Armastan ühtviisi oma kodusaart kui oma kodu sellel saarel. Nii kodu kui kodukant on kenad, kõige kenamad, ja ikka tahan kogu aeg midagi paremaks teha. Koduga on asi selge, oma tuba – oma luba. Oma aiaväravast kodukanti vaadates võib küll häid mõtteid olla, kuid teha saab midagi ainult naabrite ja kõigi teistega kokkuleppel. Kuna kodukandi ehk -saare tarbeks teha on veel paljugi, siis sellepärast kandideerin ka valimistel.

Kui tegeleda kogukondlike küsimustega, selgub alalõpmata, et häid mõtteid ei olegi nii lihtne teoks teha. Teadagi on alati raha vähe – no kellele seda siis ikka küllalt on?! – aga see pole kaugeltki ainuke ega tihti isegi mitte esimene põhjus. Takistuseks on sageli inimesed ise.

Lapsepõlves õpitud vanasõnad tulevad poliitikas tegutsedes tihtilugu meelde, eriti kui oled loomu poolest hakkaja ja tegutseja. Kui poleks näinud, ei usukski, kui palju on neid, kel – muidu ikka kenad inimesed – on iga asja tegemise juures küll kärss kärnas, küll maa külmand. Mingil põhjusel oleme valijatena selliseid tegelasi ennast esindama lasknud. Kuidas küll? Eks ikka sellepärast, et usume lubadusi ja ei viitsi vaadata, kas lubaja ka senises elus tegija on olnud. Ega see viimanegi iga kord ei aita, aga pigem jätkab inimene volikokku valituks osutudes harjumuspärasel kombel, nii et väike lootus ikka on.

Kandideerin volikokku, sest mul on üsna kõrged nõudmised oma kodukandile ja kodu ümbrusele, elulaadi võimalikkusele. Ma tahan, et minu lapselapsed võiksid muretult kooli, sõbra juurde või lossiparki ja koju kõndida. Ma tahan, et mu naabrimehed võiksid rahulikul meelel kalal käia, olles harjumuslikult päästevestis ja ikkagi päästjate tegevusulatuses! Ja et üleüldse oleks mõtet kalal käia – et kala ka püügist osa võtaks, et vesi oleks puhas nii kala kui inimese jaoks.

Nojah, küllap mõtleb nii mõnigi kandideerija kah enam-vähem nii. Siiski tean, et suurem osa minu konkurentidest loodab valituks osutudes peamiselt maksuametnike kogutut „õiglasemalt“ ümber jagada. Muidugi tuleb omavalitsuses ka ressursside jagamisega tegeleda, kuid eelkõige tuleb ressursse ja võimalusi luua. Tuleb luua olukord, kus inimesed saavad oma valikud ise teha. Kellelegi etteheiteid tegemata tuleb tunnistada, et Eesti riigis on ikka veel paljugi, mis on endistest aegadest pärit – kus riiklik ettehoole just kui võtab inimeselt vastutuse ja püüab inimest autoritaarse riigikorra kombel juhtida. Kui nii, siis miks meile üldse oma ja vaba riik?

Saaremaal on asjad võrdlemisi hästi edenenud. Hästi-halvasti hindamiseks võrdleme end naabriga või kellegi sarnasega, võrdleme oma olukorda eilse ja üleeilsega, kõige tähtsam on võrrelda tulemust seatud eesmärgiga. Ainult tulemust esialgse eesmärgiga võrreldes saame otsustada, kas valitud vahendid ja võtted olid õiged, ka tegutsesime piisavalt tõhusalt, kas plaan ja koguni eesmärk olid üldse mõistlikud? Teostatavad? Vajalikud?

Valimiste künnisel soovin, et kõik mõtleksid, mida igaüks meist tegelikult tahab ja vajab. Sellist, mida saab ka teoks teha, mida saab järgneva nelja aasta jooksul jälgida ja mõõta ning võrrelda, olgu siis varasemaga, naabriga, kuid kõige tähtsam – teoks tegemist seatud eesmärgiga.

Praeguses ametis kaitseministrina tegutsen Eesti kodanikuna, kuid eks mõtlen ikka saarlasena.

Korrakaitse, riigikaitse, isiklik ja kodukandi turvalisus ning meie kõigi tervis – see on kõik üks mõtteviis. Mõtlen saarlasena, sest kuigi ma pole meremees, on Jüri Tuulik Abruka ilusa keelekujundi „meretagune asi“ meie teadvusse jäädvustanud, eks see ongi ju saarlase mõtteviis ja Eesti on peaaegu sama suur mereriik kui Saaremaa. Saarlasena mereliselt mõeldes on üks minu lemmikkujundeid vana Hiina tarkus, et näljasele tuleb anda õng, mitte kala.

Mis tähendab, et valituks osutuna tegelen nagu seniseski elus meile kõigile võimaluste loomisega, mitte valijate eest otsustamisega – pakun õnge, mitte kala. Jah, kel elus kehvemini läinud – temale tuleb kala koju kätte viia ja äragi rookida, kuid kõiki teisi tahan ma tegudele innustada, koostööle kutsuda, mõtlema ja mõtteid teoks tegema ärgitada. Seda lubadust saate kaaluda minu senise tegevuse hindamisega, mil Tallinnas riigiasjadega tegeledes kodukandi ülesandeid täie jõuga täitsin ja tulemusi häbenema ei pea.