/nginx/o/2019/03/20/11880078t1h5226.jpg)
Enamik vähemasti minuealisi ja vanemaid meesterahvaid võib oma ühe eluperioodi koduna nimetada kasarmut. Kellel kestis see poolteist, kellel kaks, kellel kolm aastat. Just nõndapikk oli omal ajal kohustuslik (Nõukogude) armeeteenistus. Kes ja kui palju sellest sunnitud kodust ka kodu leidis või leida tahtis, sõltub ilmselt nii inimesest kui ka kasarmust. Oma Kodu leidis inimese, kes on oma kodu rajanud Liiküla endisesse piirivalvekordonisse, mitte küll kasarmusse, vaid vanasse ohvitseridemajja, aga põhimõtteliselt teeb see ühe ja sama välja.
Sünnipärane mandrimaa mees Jan Drozdovski on Saare Pargi nimelise teemapargi ja muuseumikompleksi omanik ja juht. Ja ainus püsielanik. Jan on ajaloohuviline ja -entusiast. Ta on lõpetanud Tallinna reaalkooli ning seejärel magistratuuri University College Londonis politoloogia erialal, kus õppis põhjalikumalt Ida-Euroopa ja Venemaa lähiajalugu. See seletab ilmselt nii mõndagi, huvi lähiajaloo vastu igal juhul. Ja kui uskuda – ja miks mitte? – tõsiasja, et Liiküla kordonit võib pidada kõige rikkalikuma ja rikkumatuna säilinud piirivalvekompleksiks terves Ida-Euroopas, siis ongi tulemus igati ootuspärane. Õige inimene leidis õige koha. Koht jõudis ära oodata oma inimese.
/nginx/o/2025/06/20/16939776t1h6726.jpg)
“Ma olen tänaseks siin tegutsenud neli aastat, millest kaks ja pool aastat olen aktiivselt ehitanud ja hooneid korda teinud. Kui ma pärast ülikooliõpinguid Suurbritannias Eestisse tagasi tulin, oli vabariigi valitsus tellinud ajaloolastelt mahuka uuringu, saamaks teada, millised militaarbaasid on meil veel alles, et siis seda pärandit kaardistada ja analüüsida. Ajaloolased sõitsid mööda Eestimaad ringi ja käisid erinevates sõjaväebaasides. Selle kohta on internetis olemas andmebaas ja seal oli info ka Liiküla kordoni kohta. Lihtsalt hobi korras sõitsin ka mina ringi ja vaatasin neid baase. Ühel päeval sattusin siia.
/nginx/o/2025/06/20/16939778t1hf250.jpg)
Lugesin sõjaajaloolase Jüri Pärna kirjutatud uurimistööd. Seal oli kirjas, et Liiküla kordon on väga hästi säilinud, just terviklikkuse mõttes. Et siin on kogu põhiline infrastruktuur oma koha peal alles ja et sellest kohast saaks teha väga kena teemapargi. Oli mainitud ka kuulsat näitlejat Jevgeni Leonovit, kes siin võõrastemajas kunagi oma suvepuhkust veetis.”
Kas see oli just armastus esimesest kohtumisest, aga mingit potentsiaali Jan siin nägi. “Kuna ma õppisin ajalugu ja ajalugu mind huvitab, siis nägin ma siin ka nii-öelda oma unistuste tööd.”
/nginx/o/2025/06/20/16939781t1h209a.jpg)
Mõistagi oli kordon jõudnud erakätesse ja kompleksil oli omanik olemas. Ja kuigi mingit valvet siin polnud, oli suur osa hoonetest ja rajatistest säilinud. Imekombel polnudki seda jõutud lõplikult paljaks varastada ja tellisehaaval laiali tassida, nagu oli juhtunud enamiku Saaremaa sõjaväeobjektidega. Jan ostis kompleksi ära. “Turuhinnaga,” lisab ta tagasihoidlikult.
Maju on sellel ligi viie hektari suurusel maa-alal kokku umbes kümmekond. Tänaseks on täiesti korda tehtud ohvitseride elamud ja võõrastemaja.
/nginx/o/2025/06/20/16939782t1h02ce.jpg)
“Lihtsalt öeldes olid nemad baasi- või piirivalvekordoni bossid. Ajateenijad olid kasarmus, kus asus ka ohvitseride tuba ehk staap. Keegi ohvitseridest pidi alati seal kohal olema ja jälgima, et teenistus toimiks korrapäraselt. Kõigile ohvitseridele oli ette nähtud eraldi korter. Ohvitseride ala oli muust sõjaväeosast aia ja väravaga eraldatud. Võib öelda, et siin käis selline tavalisem elu, naised toimetasid oma toimetusi ja lapsed jooksid ringi.”
Praegu elab ühes väikeses ohvitserimajas Jan. Ei ole kaugel tööl käia. Territooriumil on mitu huvitavat elamusobjekti ja näitused. Ehk isegi maailmas ainulaadne pommivarjend, mis simuleerib pommirünnaku ajal pommivarjendis olemist – on füüsiline liikumine, sünkroonis heli ja valgusega. Päris jõhker atraktsioon. Arvestades praegust olukorda maailmas.
Jan pakub lahkesti võimalust sellest omalaadsest elamusest osa saada, kuid... seekord jätame vahele. “Selle eesmärk ongi tõsta teadlikkust, kuidas see reaalsuses võiks välja näha. See ei ole lihtsalt pilt televiisoris, see on midagi enamat.”
/nginx/o/2025/06/20/16939787t1h9ac0.jpg)
Rahvast hakkas kordonit uudistamas käima üsna kohe. Põhirõhk on muidugi suvehooajal, mis kestab Liikülas ilmselt septembri lõpuni. “Siin ringi jalutades saab näha tollele ajale omast miljööd – väiksed rajad, mille ümber on istutatud puuderead.”
Külastajate hulka on juhtunud ka endisi siinseid ajateenijaid ja ohvitsere. “Needsamad fotod, mis mul siin väljas on, pärinevad ühe eestlasest ajateenija demblialbumist.” Nõnda nimetati pildialbumit, mille iga ajateenija enne oma teenistuse lõppu pidi vabatahtlik-kohustuslikus korras valmis tegema, kuhu ta pani teenistuse ajal tehtud fotod ning kuhu kirjutati-joonistati juurde oma elamusi ja mälestusi. Just nii palju, kui kellelgi võimalusi ja fantaasiat oli. “Keegi eestlastest pidi alati ajateenijate seas olema, et võimaldada paremat suhtlust kohalikega.”
Jan näitab meile keldreid, kus hoiti põhiliselt köögivilju. Piirivalvurid käisid kolhoosis põllutöödel abiks ja vastu said juurikaid. Praegu on ühes keldris üleval tõeliselt ainulaadne fotonäitus Mihhail Kalašnikovi (Mihhail Kalašnikov 1919–2013. Oli vene relvakonstruktor, kes töötas 1947. aastal välja Kalašnikovi automaadi. Automaati AK-47 toodeti Iževskis asuvas ettevõttes Ižmaš ja esimene 1500 automaadist koosnev partii tuli tehasest 20. mail 1949. –T.K.) külaskäigust Saaremaale jaanuaris 1980.
“Ta käis siin ohvitseridega metsas metssigu jahtimas,” räägib Jan. Õnneks mitte omanimelise automaadiga. (Lähemalt saab sellest lugeda SH, 5. jaanuar 2013, T. Veldre “Kuulus relvakonstruktor Kalašnikov käis Saaremaal seajahil”, – T.K.)
/nginx/o/2025/06/20/16939789t1hcad8.jpg)
Omaette vaatamisväärsus on rivistusplats, mis on Jani teada ainus, mis tänaseni säilinud originaalpiirides. Ja see pole mitte mingi asfalteeritud plats, vaid tehtud ehtsast Kaarma dolomiidist. Ilmselt seepärast on see ka nii hästi säilinud. Asfalt oleks ammuilma väsinud. Loomulikult oli see kõik muru ja mulla alla kasvanud ja tahtis tõsist puhastamist, et endine hiilgus taas päevavalgele tuua.
Päris omapärane on saun, mida enamasti kasutasid vist ohvitserid. Osa seina puitvooderdusest on küll rändama läinud, aga kamin ja bassein on veel täiesti heas seisus ja ilmselt ka kasutuskõlblikud.
/nginx/o/2025/06/20/16939791t1h9c20.jpg)
Kaugem eesmärk on toimima saada kasarmu, saun, garaaž. Garaaž on lausa kolmeosaline, ühes oli veoauto GAZ-66, keskmises osas hoiti sõiduautot UAZ-469 ja vasakpoolses majatiivas peeti sigu. Seal oli laut.
Nn elamuste alal on taasloodud kaevikuliin, kus vanasti korraldati laskeharjutusi. “Originaal oli sisse varisenud, aga oli umbes samasuguse kujuga. Siin saab huviline tulistada airsofti relvaga automaatseid sihtmärke ja elektrooniline tabloo näitab, kui palju pihta said ja kui palju mööda lasid.”
Järgmine atraktsioon on juba mainitud originaalne pommivarjend, mis on maa seest välja kaevatud ja annab pommivarjendi elamuse. Kõik see näeb juba eemalt piisavalt hirmutav välja, aga inimestele meeldib... Vahimast on ka korda tehtud, puitkonstruktsioonid ja trossid on uued. “Üleval on binoklid, 22 meetri kõrguselt näeb nii mõndagi. Sealt avaneb tõenäoliselt kõige parem vaade Hiiumaale.” Torni ronimine on muide omal vastutusel!
/nginx/o/2025/06/20/16939991t1h34d8.jpg)
Tulevikuplaan on renoveerida kasarmuhoone majutusasutuseks. “Siis oleks siin võimalik gruppe majutada, laagreid korraldada. Aga see on suur töö.” Majad ei ole soojustatud ja ega toonane ehituskvaliteetki kiita pole, hea, et seinad püsti on.
/nginx/o/2025/06/20/16940000t1h3277.jpg)
Ohvitseride majades, võõrastemajas, kasarmus oli lisaks ahjuküttele ka keskküte. Omal ajal oli siin umbes 25 ajateenijat ja viis ohvitseri. Kasarmule ehitati 80-ndate aastate keskel juurde uus magalakorpus. Peakorpus on ehitatud 50-ndatel aastatel.
“Ajateenijate kogu elu oli korraldatud siin majas nii, et ei pidanud kuhugi välja minema. Teisel pool oli söökla ja köök, vahepeal relvahoiuruum, olmeruumid, punanurk, kus toimusid regulaarselt poliittunnid. Raamatukogu, kinosaal, ohvitseride staap, WC-d.”
Tegelikult on see igavene suur ruum, kus tulevikuarenguid silmas pidades võiks korraldada tõesti mida iganes. Aga sellega läheb veel aega.
Suures majas on muuseumiruum ja kaks külaliskorterit, mida saab juba sel hooajal üürida. Mõned säilunud dokumendid annavad aimu kunagisest kordonielust. Näiteks poliitvihik. On säilinud ka üks väike filmilõik.
/nginx/o/2025/06/20/16939992t1h2e3b.jpg)
Remonditööde ja ehituste käigus kahjuks midagi põnevat välja tulnud ei ole. Prügi ja prahti küll.
Põhimõtteliselt toimetab Jan siin üksinda, vahel kohalikud aitavad natuke siin-seal lihtsamatel töödel, muru niita või puid lõhkuda. Lähemad naabrid on metsa taga. Turvalisust aitavad tagada kaamerad ja andurid.
/nginx/o/2025/06/20/16939993t1h767f.jpg)
Jani elumaja ehk siis kunagine ohvitseride elamu on väike, suhteliselt askeetlik, kuid hubaseks renoveeritud. Ruumiprogramm on jäänud samaks, seinad on ära soojustatud. Tuba on ilusti soe. “Just kütsin hommikul.” Ahi on täpselt vana koha peal, kuid siiski uus. “See sai valmis poolteist aastat tagasi.”
/nginx/o/2025/06/20/16939994t1hcbea.jpg)
Aknad on vanad, need tunneb ära käepidemete järgi. “Jaa, mulle lihtsalt väga meeldivad fortotškad (форточка, vene keeles “õhuaken” – T.K.). Kui sa tahad sellist saada, siis teeb see uue akna kaks korda kallimaks.”
Rääkides tulevikuplaanidest...
“Praeguseks on ehitustööd pausi peal, nüüd tahan ma rohkem toimetada muuseumi ja teemapargiga. Eks tulevikus peab vaatama, mida järgmisena ette võtta.”
/nginx/o/2025/06/20/16939996t1he06e.jpg)
/nginx/o/2025/06/20/16939998t1h7d21.jpg)
Võhikule võib ja ilmselt peabki jääma tunne, et seda kõike ostes ja taastama-säilitama asudes peab olema kas täiesti segane või siis väga missioonitundega inimene. Tööd on siis tehtud ikka roppu moodi ja vähemalt sama palju on veel ees. Investeering kui selline niipea veel midagi oluliselt tagasi ei too.
“Ei too, ei too,” arvab Jan ise. “Läheb aastaid, kindlasti.”
Huvitav ja isegi uskumatu, aga kõike siin elus ei tehtagi raha pärast.