100 aastat 1919. aasta Saaremaa mässust

MÄSSU PÕHIÄSSITAJA JA IDEELINE JUHT: Aleksander Koit (1891–1919), 1918. aasta detsembris toimunud Kogula mässukatse eestvedaja. Hiljem tegi Eesti valitsuse vastast kihutustööd n-ö põranda all. Tabati 1919. aasta märtsis ja hukati karistussalklaste poolt mahalaskmise läbi. SAAREMAA MUUSEUM Foto: Saarte Hääl

Tänavu veebruaris möödub 100 aastat Eesti Vabadussõja (1918–20) ajaloo ühest traagilisemast sündmusest Muhu- ja Saaremaal, mis kõigutas oluliselt vastloodud Eesti Vabariigi jalgealust, sest parasjagu välisvaenlasega lahinguid pidav Eesti riik oli sunnitud relvad pöörama oma rahva vastu. See oli 1919. aasta Saaremaa mäss, mille mahasurumise järel jõudis alles reaalselt meie saartele Eesti Vabariik. Alates tänasest ilmub kuuel järjestikusel nädalal järjejutt (kirjutavad ajaloolased Eda Maripuu ja Piret Hiie-Kivi) mässu ajaloost, et sisse juhatada 15. veebruaril Kuressaare Linnateatris aset leidev ajalookonverents ja näitus “Mässu kaudu vabasse riiki”, mille korraldab SA Saaremaa Muuseum koostöös Saarte Häälega.

1919. aasta veebruaris vapustas noort, oma vabaduse eest sõdivat Eesti Vabariiki mobiliseeritud meeste vastuhakk Muhus ja Saaremaal. Sõtta minek ei olnud ka mujal Eestis eriti populaarne, nii et esimesed rünnakud võtsid vastu Saksa väed, koolipoistest vabatahtlikud ja vabatahtlikud Soomest. Sõdimisest ja mõisnike omavolist tüdinenud saarlased ja muhulased lasid end I maailmasõjast naasnud ja seal enamlike vaadetega nakatunud kaaslastel kergesti veenda, et sõdimine ei ole üldse nende huvides.

Rahutuste tekkimisele avaldas kõige suuremat mõju I maailmasõja aegne Saksa okupatsioon, mis algas saartel juba septembri lõpus 1917, seega mitu kuud varem kui mandril. Okupatsiooni ajal saadeti laiali 1917. aasta aprillis demokraatlikult valitud maakonna-, linna- ja vallavalitsused. Hakati tegutsema 1866. aasta seaduse põhjal ja täideti sisuliselt Saksa komandatuuri korraldusi. Saartest moodustati eraldi kubermang, mille eesotsas oli kuberner. Valdade komandatuurid allusid maapealiku vahendusel kubernerile. Kuressaare linnavalitsus läks taas sakslaste kätte.

Mõisnikud tundsid

end peremeestena

Saaremaa mõisnikud, kellel olid mandri mõisnikega võrreldes tunduvalt väiksemad maavaldused, tundsid Saksa sõjaväevalitsuse toel ennast üle hulga aja maal tõeliste peremeestena. Oli ju nende autoriteet ja mõjuvõim seoses usuvahetusliikumisega, kroonumõisate maade talurahvale jagamise tulemusena ja talurahva liikumisvabaduse suurenedes viimase poole sajandi jooksul kõvasti kannatada saanud.

Saartel, kus oli riigimõisaid tunduvalt rohkem kui mandril, oli see kõik Rüütelkonna (seisuslik aadliomavalitsus) jaoks eriti valusalt tunda andnud. Samas oli nii mitu aastat kestnud sõda, Saksa okupatsioonivõimude poolt peale pandud kohustused ja halvad looduslikud olud mõjunud rängalt saarte majandusele. Saarte elanike arv oli suurem kui kunagi varem (1915. aastaks oli Saaremaa elanikkond 61 606 inimest), elatise hankimise võimalusi aga vähem. Enne okupatsiooni käis umbes 8000–10 000 saarlast ja muhulast hooajatöödel n-ö suurel maal, aga nüüd oli see kui ära lõigatud.

Eriti tõsist muret valmistas talurahvale terav maapuudus, mis Eestis oli peaküsimus igal pool, aga saartel oli see selles mõttes terav, et väikemaaomanikke ja nn maatamehi oli suhteliselt palju. Talurahva suurim soov oli mõisamaade tagastamine nende tegelikele harijatele. 100 tiinu (1 tiin on pisut suurem kui 1 hektar) külvipinna kohta oli 20. sajandi alguses Eestis keskmiselt 94 talupoega, Saaremaal aga peaaegu kaks korda rohkem – 178. Samas olid veel valdavad kogukondlikud suhted, mistõttu üksikisikud ja pered olid üksteisest suuremas sõltuvuses kui mandril.

Kui Eesti valitsus ennast 1918. aasta lõpus Saaremaal kehtestama hakkas, siis seisis ta suurte probleemide ees. Saksaaegsed sundrekvireerimised olid hävitanud peaaegu kogu toidutagavara. Toidupuudus oli nii suur, et inimesi suri selle tagajärjel. Kuivastu mõisnik von Buxhoeveden (1856–1919) oli tõstnud renti kuni 200% ja kuna stabiilset rahandust polnud juba mitu aastat, nõudis ta renti teotööna. Samal ajal olid mõisatööliste palgad välja maksmata.

Kohalik võimuesindus Kuressaares ehk Saaremaa maakonnavalitsus eesotsas tööerakondlase Timotheus Grünthali (1893–1955) ja sotsiaaldemokraat Mihkel Nepsiga (1890–1937) ning Saaremaa komissariks määratud parempoolne Maaliidu esindaja Victor Neggo (1890–1942) valmistusid aga eelkõige lähenevateks Asutava Kogu valimisteks, mistõttu oli nende tähelepanu rohkem omavahelisel võimuvõitlusel kui rahva probleemide lahendamisel. Tumala mõisnik von Stackelberg oli koguni saarlastele öelnud, et Asutav Kogu on mõisnikkude tegu ja nemad ongi Asutav Kogu. Kuna toiduainete rekvireerimised jätkusid ka Eesti valitsuse poolt, tundus von Stackelbergi jutt tõele vastavat. Detsembris väljakuulutatud üldmobilisatsioon oli viimaseks piisaks, et kannatuste karikas üle ääre ajama hakkaks.

Novembri lõpul või detsembri algul 1918. aastal saabus Kogula (praegune Valjala) vallamajja Eesti Vabariigi valitsuse emissar Aleksis Kuusik (1886–1956), kes pidi valla elanikele olukorda selgitama ning veenma neid isamaa ja Eesti Vabariigi valitsuse ees oma kohustusi täitma. Ühtlasi pidi ta hajutama kuulujutte kommunistide jõudude ja võimete kohta. Vallamajja kogunes sel päeval ligi 150 meest. Juba tema kõne ajal algasid vahelehüüded ja mõnede väidete naeruvääristamise katsed. Nähes, et koosolek hakkab liimist lahti minema, võttis sõna Kuusikut saatev Georg Vilto (1892–1964).

Tolleaegne Kogula vallakirjutaja Oskar Wilhelm Paas (1900–1990), kes koosolekul viibis, ütles Vilto kohta: “See mees oli ehtne miitingukõneleja. Tundis, kuidas läheneda maarahvale, andis tugevalt ja sarkastiliselt pihta kommunistide pooldajatele ja lõpuks mõne lööklause järel pani ette resolutsiooni, millega Kogula Valla Täiskogu täielikult toetab Eesti Vabariigi valitsust ja iseseisvat Eestit. Resolutsioon võeti ka suure häälteenamusega vastu.” Sellest hoolimata ärgitas Kogula valla mees Aleksander Koit (1891–1919) detsembris valla mehi vastupanule. Relvastatult käis ta ümbruskonna peredes ja nõudis kaasatulemist. Lõpuks sai kokku 21 meest. Eesmärgiks oli kaitseliitlased arreteerida, neilt sõjariistad ära võtta ja vilja andmine maavalitsusele ja sõjaväele nurjata. Kogulas ühineski mässajatega vabatahtlikult ja ähvarduste mõjul seitse kaitseliitlast. Kuna Kogula Kaitseliidu ülem Aleksander Mihkelson (1894–1941) sai kavatsustest teada ja hakkas aktiivselt tegutsema, olid Koidu salga mehed vallamaja ründamisest loobunud.

Muhulased läksid mobilisatsioonikäsu peale Hellamaa ja Muhu-Suure valla vallamajadesse protestima ja käidi ka Kuressaares Timotheus Grünthali juures. Meestele tundus, et sundkorras tuli minna just vabadike ja maatameeste poegadel, samas kui paljud perepojad ehk puumaamehed (puumaaks kutsuti siinkandis põlistalusid) käsku ei saanud. Grünthal oli omakandimehi noominud ja seekord sellega asi jäigi. Kuna mobiliseeritavaid ei saanud halbade jääolude tõttu niikuinii mandrile saata, andis see meestele võimaluse asja arutada ja pühadeõlle juures protestivaimu kasvatada.

Üks juhtivaid mässulisi Mihail Õue (1893–1969) on nõukogude ajal oma mälestustes kirjutanud, et detsembris-jaanuaris toimusid Muhus koosolekud, kus arutati, kas tasub minna verd valama ja kes seda peaksid tegema.

Koosolekuteks võis ta nimetada Muhus traditsioonilisi jõuludeaegseid koosviibimisi, kus pühadepoisid käisid niikaua perest peresse, kuni õlu otsa sai. Veebruari alguses toimus Hellamaa vallamajas siiski ka ametlik koosolek, kus endiselt mobilisatsiooni tingimuste vastu protestiti. Hellamaa meestele tundunud ka, et nende vallast rohkem mehi sõjaväkke kutsuti kui Muhu-Suure vallast.

Käsk hommikul

Kuivastusse ilmuda

Koosolekul võeti vastu otsus paluda Rahvaväe Komisjonil otsused läbi vaadata. Mingit vastust sellele protokollitud otsusele ei saadud, seevastu said mobiliseeritud 14. veebruaril käsu 16. veebruaril kella kümneks Kuivastusse ilmuda. Pärast mobilisatsioonikäsu kättesaamist tulid mehed uuesti kokku Lepiku küla Männiku-Jüri tallu. Männiku-Jüri oli aktiivse mässumehe Jaan Tuuliku (1893–1941) suguvõsa põlistalu. Teine nõukogude ajal koosolekuks kuulutatud sündmustest olnud tegelikult Lehtmetsa Jaagu villatalgud. Lehtmetsa Jaagu oli samuti mässust osavõtnud Andrei (1898–1974) ja Timofei Räime (1893–1957) kodutalu. Talgud meelitasid alati noori mehi kokku ja sel ajal, kui naised tööd tegid, ajasid mehed õllekapa juures juttu. Kui palju koosolekutel osavõtjaid oli, jääb selgusetuks. 1988. aastal ilmunud August Sunila koostatud raamatus “Saaremaa ülestõus 1919” nimetatakse 50 osavõtjat. Männiku-Jüri koosolekul viibinud mehi 20 ümber.

Vastuhakk algas 16. veebruaril 1919 Kuivastus, kuhu kogunesid mobiliseeritud kutsealused Muhust, Uuemõisast ja Maasist. Meestel olid püssid regedesse peidetud. Eelmisel päeval oli kutsealuseid õlle ja viinaga teele saadetud. Paljudel oli kodust õllelähker kaasa võetud. Vanematest meestest, kes küüdimeesteks olid käsutatud, olid mõned vägagi agressiivselt meelestatud, nagu Mõegakülast pärit Iisak Pallasma (1865–1919) ja Hellamaa valla esimene vallavanem Dionisi Saksakulm (1858–1941). Teine Hellamaa kauaaegne vallavanem Mihkel Paist (1897–1919) Raegma Mardilt oli aga püssilaske kuuldes hirmunult põgenenud.

Saaremaa Kaitseliidu käsundusohvitseri lipnik

Arseni Jefimovit

(1895–1919) oli hoiatatud, et meeste hulgas toimub käärimine. Jefimoviga olid kaasas sõjaväeametnik

Karl Tammel

ja Konksi metsavaht

Aleksei Vaher

. Jefimov asus kohaletulnud mobiliseerituid kontrollima, kuid väljahõigatud mehed endast märku ei andnud. Selle asemel vastati Jefimovile, et “Karjane on karjas” ja “Kärme on kärme mees ja see on juba ei tea kus kohal”, “Räim ujus ära merre” jne. Jefimovi närvid ütlesid üles repliigi “Meil pole isamaad, mida kaitsta!” peale ja ta haaras revolvri. Kes seda ütles, pole teada, sest Mihail Õue, keda ütlejaks nimetatakse, ise seda ei kinnitanud. Kes Jefimovi pihta tule avas, selle kohta on erinevaid versioone. Nõukogude ajal peeti selleks Andrei Räime, kes olevat lasknud talle ülalt alla kuuli pähe. Andrei Räim olnud küll Jefimovist tunduvalt pikem, aga ikka on raske sellist lasku ette kujutada, kuna väidetavalt teinud ta seda püssiga. Teise versiooni järgi tulistati Jefimovit tema oma revolvrist ja tulistaja oli hoopis Andrei vanem vend Timofei. 1925. aasta kohtuprotokollis ei ole aga nende meeste kohta sõnagi, püssidega toimetasid selle kohaselt pigem kaksikvennad

Vassili

(1897–1979) ja

Andrei Saksakulm

(1897–1962).

(Järgneb)

Eda Maripuu