KAIRI JA ANDRES KOORTI NELJANDA KORRUSE SEITSMES TAEVAS
17. juuli 2018, 03:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Selle 1905. aastal ehitatud majaga oli seotud juba minu vanavanaisa,” ütleb Andres Koort, kelle vanavanaisa, nagu perekonnanimi juba vihjab, oli tuntud eesti kujur, maalikunstnik ja keraamik Jaan Koort (1883–1935). Selle pika ajalooga hoone neljandal korrusel ülesehitatud korteris kohtab esivanematega seotud esemeid ja neile mõeldes tehtut igal sammul.
Ehitust tuli alustada hetkel, kui Tallinna südalinnas asuv maja oli päris kehvas seisus, kaasaarvatud see kõige ülemine korrus. Perenaine, sünnipärane kuressaarlane Kairi täpsustab, et praeguse elutoa asemel oli toona ammustel aegadel hoopis katuse- ehk teenijatekorrus. Majal olnud siis isegi kaks trepikoda – tänava poolt käis sisse-välja härrasrahvas, hoovi poolt teenijad. Tööde algust meenutades tõdeb pererahvas, et vanast ajast jäid tegelikult alles vaid seinad. Sisu on uus. Kaasaarvatud betoonist vahelaed. Kogu planeeringu, samuti mitmed mööbliesemed on Andres ise kujundanud. “See oli põhimõtteliselt nagu uue maja ehitus. Tegelikult oli see isegi hea, et sai otsast peale teha nii, nagu endale meeldis.”
Kindlasti tuli kasuks Andrese teatrikunstniku haridus, mis eeldab oskust näha ruumi kui tervikut. Kattub ju lavakujundus osaliselt arhitektuuri, osalt ka sisekujunduse valdkonnaga.
“Teatridekoratsioonis on kõik see koos – kostüüm, disain, ruum! Kui ma seda eriala õppima hakkasin oli veel nõukogude aeg. See oligi maalikateedri osa ning õppeprogramm oli praktiliselt sama, mis maaliõppijatel. Mulle see sobis. Astusingi sinna lisavõimaluste pärast, mida eriala pakkus, samas sai õppida maali ja seda ma ju ennekõike tahtsingi. Perspektiivis nägin ma end ikka maalijana.”
Kairi, kes on Tallinna ülikoolis bioloogia õppesuuna juht ja tegeleb oma teadustöös genoomika- ja bioinformaatikaalaste uuringutega, kinnitab, et kunst on abikaasal geenides.
Uurin, kuidas siis selle kuulsa esivanema koormaga elus hakkama saada, kas pole hirmu, et vanavanaisa jääbki tuntumaks-kuulsamaks-andekamaks kui lapselapselaps. Seepeale Andres vaid muigab ja tunnistab, et raske on end ka mingisse teise situatsiooni panna. On nagu on. Kairi märgib, et ka Andrese isa on kunstis väga andekas. Ta tegi seda kunsti noorena ja rohkem endale. “Kui vaadata tema tehtud asju, siis on seal annet küll.” Aga tuleme tagasi selle imelise korteri sünniloo juurde.
Enne põhjalikku ümbersündi oli hoone neljas korrus osaliselt pööning, osa ruumist hõivas kolm korterit. “Põhiprobleem oli see, et sel majal on palju imelikke nurki, tuli see olemasolev sopiline asi võimalikult efektiivselt ära kasutada, et tekiksid elatavad ruumid ja et oleks valgust,” meenutab Kairi. See probleem on leidnud igati toreda ja tulemusliku lahenduse. Kui Kairi n-ö pildile jõudis, oli korter füüsilises mõttes juba valmis. “Ega ma midagi olulist teisti poleks teinud ka. Ma usaldan Andrest täielikult, meil on vedanud, sest meil on väga sarnane maitse. Meil ei ole vaja mingite ideede või lahenduste pärast võidelda. Ta on ikkagi kunstnik ja näeb selgemini seda visiooni, mida teostama hakkab. Võib-olla peab ta mind lihtsalt vahel natuke veenma...”
Väidetavalt on kõigi suuremate peretülide põhjuseks kardinad või tapeedi muster. Selles korteris ei näe kumbagi. Küprokit ka pole. “See oli üks tingimus, et küprokit ei tohi tulla,” kinnitab Andres.
“Kui juba on olemas nii kaunis looduslik materjal nagu kivi, nagu siin on: osa paekivi ja osa vana telliskiviseinana, mis loob hästi koduse, sooja tunde. Sellist seina tapeediga katta oleks patt!” on Kairi veendunud.
Leidliku ja samas funktsionaalse sisekujundusega pole probleeme olnud. Suur osa mööblist, kamin, teisele korrusele viiv trepp ja palju muudki on Andrese enda disainitud. “Nii palju, kui annab ise teha,” märgib peremees. Osa on Eesti disaini (OOT-OOT stuudio looming, T. K.), osal mööbliesemetel on selja taga vägagi pikk ja väärikas ajalugu. Nagu näiteks kaks uhket tooli, mis kuulusid kunagi Jaan Koorti abikaasale Marile. Enamik riiuleid, laudu ja muud on lastud teha eritellimusena, mööblipoest on vaid üks diivan, toolid ja paar muud pisemat asja. “Meil on selline väike disainiettevõte, nagu KOO, mille prototüüpe saab meie kodus näha. Magamistoa öökapid, lauad,” loetleb Kairi näiteid abikaasa disaineritöödest. Mis viga stiilset kodu sisustada, kui kunsti on omast käest võtta. Ja kui puudu tuleb, aitavad välja sõbrad-kunstnikud.
Kairi märgib, et päris lõplikult pole kõik asjad veel oma kohta leidnud, vaid rändavad ringi. “Ennekõike muudavad oma kohta maalid seintel. Andresel endal on palju kunsti ja tema head sõbrad on ka kunstnikud. Meil on päris suur kunstikogu, mis tähendab, et seda kõike on võimalik seintel eksponeerida. Sellest ajast, kui mina siin elan, on need seinad ikka palju muutunud. Mõne pildi puhul olen ma ikka veto ka peale pannud: see on nii ilus ja nii hästi sobib siia, et seda ei tohi puutuda! Mingi aeg. Näiteks see suur Andrese maal... ma olen palunud seda mitte liiga kiiresti ära viia.”
Kunst võtab külalist vastu juba trepikojas. Kui viimasele korrusele jõuad, vaatab seinalt vastu imekena maal, mis pole siia mitte pagendatud, vaid lihtsalt ei mahu oma mõõtude poolest (kõrgust on teosel 3.20!– T. K.) mujale ära. “See on seal ikka aukohal. See on ainukene sein, kuhu see mahub,” nendib Kairi.
Andrese loomingu näitust “Laotus” näeb muide 2. juulini Kuressaare kultuurikeskuses. Suures saalis saab vaadata maale ja fuajees digiprinte. “Sellest näitusest on räägitud juba paar aastat, aga suvised ajad on olnud kõik broneeritud,” räägib Kairi. “Aga tahaks ju, et kunsti ikka vaadatakse ka, suvel on külastajaid kahtlemata rohkem.”
Kuressaare näituse kõige suurem töö “Rajaja” on mõõdus 2.70x 3.60. “Millegipärast mulle meeldib ja sobib teha just suuremaid töid,” tunnistab Andres. “Ma kohe tunnen, et pean suuremaid tegema. Kuigi ega see kerge ole, et pilt ka töötaks.” Valdavalt on tegu uute, tänavu või mullu valminud teostega.
Skulptuuri kallal on Andres ka kätt proovinud. “Sellega peaks lihtsalt edasi töötama. Iseenesest see mulle väga meeldis. Ma näen, et ma võiksin skulptuuri teha küll.” Kui Andres ükskord skulptuuri tõsiselt ette võtab, saab seegi looming olema suur, nii sisult kui ka vormilt. “Mina ka ei usu, et ta hakkaks mingit pisiplastikat tegema,” on Kairi minuga nõus. “Meie suvekodus on Andrese skulptuure küll.”
Peremees lisab, et mis viga seal skulptuure teha, savi kohe oma maa seest võtta. Tegelikult kasutab Andres oma kunstis palju naturaalseid materjale. Ka päris savi, pigmente ja värvimulda. “Mulle meeldib selline looduse stiihia, mulle meeldib eksperimenteerida erinevate tehniliste lahendustega. Mitte kasutada värve, vaid näiteks läbipaistva liimiga segatud savi (“Rajaja”). Või sünteetilist tekstiili, mille ma kleebin lõuendile peale. Värvid ma segan ise värvimuldadest kokku. Nii jääb tulemus kuidagi ehedam.”
Kairi lisab, et võib-olla just seepärast mõjuvad Andrese tööd hästi põhjamaiselt. “Need on meie ümbrusest leitavad värvid ja kogu see koloriit on eestlasele väga omane. Naturaalne. Ei ole selliseid kärtse toone, välja arvatud ehk roostetoonid, mis on aga ka looduses olemas.”
Kuigi Kairi isapoolne vanaema oli nahakunstnik, salgab ta oma kunstnikuvõimed maha ja ütleb, et tema oskab joonistada vaid multifilmikangelasi. “Kuna ma olen teadlane, läheb minu loovus kõik teadustulemuste interpreteerimisele. Ma olen paljude inimestega vaielnud, et miks nii sageli vastandatakse teadlasi ja kunstnikke. Teadlane ei ole ainult analüütik, sa pead paljudele küsimustele lähenema loovalt, et leida õigeid lahendusi.”
Samas on ka kunst omamoodi teadus, kas või värvimullast õige tooni segamine...
See korter on siis põhimõtteliselt valmis. “Kuigi me oleme otse südalinnas, on siin väga vaikne, privaatne,” ütleb Andres. Ainus, mis mõnusat helitausta tekitab, on naabruses asuv muusikaakadeemia. “See on väga mõnus, nad kogu aeg harjutavad,” räägib Kairi. “See üldse ei häiri, see on hästi-hästi mõnus!”
Üks silmapaistvamaid sisustuselemente on Jaan Koorti skulptuurne sammas. “Ma ei teagi täpselt, kui palju selliseid kujusid oli, neli kindlasti, aga võib-olla ka rohkem,” räägib Andres. “Need olid mõeldud Eliel Saarineni projekteeritud hoonele (Endine Krediidipanga peahoone Tallinnas Pärnu mnt 10, praegu kultuuriministeerium, valminud 1912. – T. K.) draamateatri vastas. Siin on näha ka sellist juugendlikku ornamenti.”
Olemasolevale katusekorrusele ehitati peale n-ö viies korrus. Tänava poolt vaadates ei ole seda nähagi. Küll aga on siit ülevalt näha kõik see hea ja parim, mida meie pealinnal vaatamiseks pakkuda on: Kaarli, Niguliste, Aleksander Nevski katedraali, Pühavaimu kiriku ja veel mingeid torne, ära paistab ka Pika Hermani tornis lehviv trikoloor. “See vaade oligi üks argument, miks seda viiendat korrust vaja oli,” märgib Andres. “Me veedame tohutult palju aega siin oma väikeses klaasmajas. Siin on väga mõnus istuda, muusikat kuulata, juua klaas veini...” lisab Kairi. Ja kui väljas just päris pakane ei paugu, aitavad soojendid selle klaaskambri mõnusasti soojaks kütta.
Siit terrassiltki saab veel pisut metalltreppi mööda kõrgemale ronida, kust paistab juba igale poole.
Oh kui äge! Jääb üle vaid õhata. Vastasmaja katusel on kajaka pesa. See olevat peaaegu nagu kodustatud lind, kelle poegade esimesed õppelennud lõpevad millegipärast just Koortide katuseterrassil.
Muusikaakadeemia-poolsesse külge jääb teine terrass, kus asub pere n-ö tarbeaed. Praegu on see veel lõplikult sisustamata. “Eelmisel aastal saime sealt veel oktoobris tomateid!” on perenaine uhke. “Me tahame sinna veel mõned ronitaimed panna. Nii et korter on küll valmis, aga väljas on meil veel arendusruumi piisavalt.”
Kairi ja Andrese kodu on suurepärane näide sellest, kuidas üle sajandi vanasse majja saab sisustada äärmiselt isikupärase ja tänapäevaselt toimiva eluruumi, mis samas ei mineta oma kordumatut ajaloolist võlu.
Tekst ja pildid TÕNIS KIPPER